Kuu lugu

Igal juubeliaasta kuul kirjutab ajakirjanik Juhani Püttsepp loo, et avada käsiloleva kuu teemat ja mõtet. Eesti rahva kuust räägib Juhani läbi Peeter Oleski ja tema pere loo.  

Filoloog Peeter Olesk kõneleb Eesti rahvaga oma ajalehekommentaarides Eesti Päevalehes, Postimehes ja Maalehes. Ise ta ütleb, et tema artiklite, loengute ja ettekannete sihiks on rahva tarkust parandada. Peeter Oleski vanaisa Lui Olesk, tark advokaat, irooniline igasuguse jaburuse suhtes, oli üheksakümmend aastat tagasi üks Eesti riigi rajajaid.

Neli õde mängisid, mänguasjadeks vesi ning leib. Muud ei olnud võtta, sest vaesus oli majas.

Olga Desideria ehk Olli, Juta Pia, Maja Helmi ja Minni Dagmar mängisid aastal 1918 elu vanglas. Kõige vanemal õel sai aastaid kaksteist ning noorimal seitse. Üks koerakutsikas oli neil ka kampas, perekonnasõbra kirjanik Karl August Hindrey kingitud. Lapsed pidid tihtipeale hakkama saama ilma ema-isata.

Kus viibisid õdede vanemad?

Ema Minni Kurs-Olesk ja isa Lui Olesk asusid Naissaarel, mitte suvitusreisil, vaid koonduslaagris, kuhu Saksa okupatsioonivõim oli nad pagendanud kui radikaalsed eesti rahvuslased. Kui 1919. aprillis kogunes Eesti Asutav kogu,kuulusid mõlemad saadikute hulka. Nende siht ei olnud mitte isiklik, vaid üldine: ühe rahva oma riik.

Kui kristlane palub: «Sinu riik tulgu», siis Lui Olesk nii paluda ei saanud (ta oli ateist), vaid ta ütles – meie riik peab olema.

«Vanaisa printsiip on mulle arusaadav, mis ei tähenda, et sa naudiks teda,» ütleb Lui Oleski lapselaps ning Maja Helmi poeg Peeter Olesk 2007. aasta novembris. Ta pakub külalisele oma kodus kuuest erinevast sordist kokkusegatud teed ning kõneleb: «Ühel suvisel õhtupoolikul Tabasalus, kõrge riigitegelase ja ta abikaasa külalisena, nende maja klaasverandal, oli mul rida etteheiteid Eesti Vabariigile.

«Mis sa pahandad!» ütles riigitegelane. «Nii ei tohi öelda, sest see on ka sinu tehtud riik.»

Vastasin: kuna see on minu riik, siis ma võin oma loomingu kohta alati öelda, mis ma tahan.

Ja sellest saadi väga kiiresti aru.»

Karl August Hindrey kirjeldab Minni Kursi ja Lui Oleski korterit 20. sajandi alguses kui «mitte millegagi sisustatut».

«Nad mõlemad olid nõnda õnnelikud, et võisid abielluda ilma milletagi, ilma varanduseta, ilma kirikuta, ilma mingist eelarvamusest hoolimata,» kirjutab Hindrey.

«Lui Olesk, täpselt nagu ka ta abikaasa ja nende tütred, oli tõusikluse vastane – ma usun, et olen selle omaduse vanaisalt pärinud,» märgib Peeter Olesk. «Gustav Suits kirjutas oma ajaluules 1920. aastate algul, et Eesti Vabariik on sahkerdajate saak. Sama rasvased olid tõusikute peod aastail 1991, 1992, 1993, ei olnud küll Suitsu sellest luuletamas.»

Miks see tõusikluse-häda kordub?

«Sest veel kordagi ei ole Eestis olnud nii, seda, et vanaisad ja lapselapsed oleksid saanud rääkida oma riigist, kroonist, presidendist ja rahva elujärjest sama ühiskondliku kogemuse raames,» vastab Eesti riigi rajaja Lui Oleski lapselaps. «Aastal 1929 ütles Eduard Vilde, et Eesti iseseisvus on episood. Vildel oli õigus, ajaloolise Eesti Vabariigi mõttes, aga ma ei usu, et mu vanaisa või Jüri Vilms tahtsid episoodi. Minu siht on, et meie iseseisvus ei oleks ajutine. Ma ei taha episoodi.

Mida suudab üks? Ta suudab kindlasti seda, et ta ei oleks maailma suhtes ükskõikne. Nii eitav, kui ma ka oleviku suhtes olen, ükskõiksus mul puudub.»